VIKERFORELLIKASVATUS

Forelli võib kasvatada mitmesugustes rajatistes. Peamine pole tehniline lahendus, vaid veevahetuse kiirus ja vee hapnikusisaldus, millest omakorda oleneb kalade tihedus vees ja juurdekasv.

Joonis 1. Taani tüüpi sõltumatu veevarustusega tiikidega forellikasvanduse ülesehitus (Templetoni et al., 1995, järgi)

Ajalooliselt vanimat tüüpi, ka Eestis (Äntus, Vohnjas, Karilatsis, Aravusel, Härjanurmes) veel kasutusel olevad forellikasvatusrajatised on piklikud pinnasetiigid, mille seinad on osaliselt kaetud betoonplaatidega (foto 1). Forellikasvatus ei eelda sügavat vett, sest forell liigub ja toitub peamiselt vee pinnakihis. Olenevalt kala suurusest on tiikide veesügavus 0,5–1,5 m. Tiikide välja- ja sissevooluregulaatorid on mungad. Veetaset reguleerivad munga vertikaalsetes siinides paiknevad sandoorilauad, kasvatatud kalade lahkumist või prügikala sissepääsu takistavad neis asuvad restid või võred. Vesi juhitakse tiikidesse torustike või lahtiste kanalite kaudu. Harilikult on forellitiigid sõltumatu veevarustusega (joonis 1), kuid kasutatakse ka kaskaadina paiknevaid lahendusi. Pikemad, kanalikujulised tiigid võivad olla betoonist, metallist või puidust vaheseintega osadeks jagatud.



Foto 1. Pinnasetiik forellikasvatuseks Käruveski kalakasvanduses.

Foto A. Pehme

Üldnimetust basseinid kasutatakse igasuguste väikeste, 1–25 m2 pindalaga tehismaterjalist kalakasvatusrajatiste kohta. Need võivad olla klaasplastist, metallist või betoonist ja nende kuju on kas ruut, ristkülik (fotod 2–4) või ümmargune. Vee aeglase läbivoolu korral tekivad piklike ristkülikukujuliste basseinide nurkades surnud tsoonid, kuhu settib sõnnikut ja kus kala ei viibi (joonis 2, a). Kalad hoiduvad sisse- ja väljavoolu juures paiknevatesse kiirema veevahetusega piirkondadesse. Ringvooluga basseinides, kus vesi lastakse sisse küljelt ja voolab ära basseini põhja keskel olevast torustikust, paikneb kala ühtlasemalt (joonis 2, b). Mõned kalakasvatajad eelistavad seepärast ümarbasseine, kus pole üldse kehvema veevahetusega nurki ja ringvool kannab ära põhja vajuva sõnniku (joonis 2, c). Eesti kalakasvatuse statistikas kasutatakse ka nimetust kiirvoolukanal. Seda algselt Ameerikas välja töötatud rajatist mõõtmetega 100 × 4 × 1 m, kus veevahetus toimus 2–3 korda tunnis, nimetatakse inglise keeles “raceway”. Täpselt selliseid rajatisi Eestis ei kasutata, kuid kiirvoolukanaliteks nimetatakse meil intensiivse veevahetusega suuremaid piklikke basseine ja tiike, mis on vaheseintega osadeks jagatud (foto 3). 



Joonis 2. Veevool ja kalade (A, B) ning sette (C) paiknemine erinevat tüüpi
basseinides


Foto 2. Maasse valatud betoonist forellibasseinid
Roosna-Alliku kalakasvanduses. Foto T. Paaver


Foto 3. Intensiivse forellikasvatuse bassein Härjanurmes (tühjalt). Foto T. Paaver



Foto 4. Teadusuuringute jaoks kasutatakse arvukaid väikesi plastbasseine
(Kälarne, Rootsi). Foto T. Paaver.


Foto 5. Forellikasvatussump Saaremaal Tagalahes. Foto T. Paaver


Norras ja Soomes saadakse peamine kaubaforellitoodang meres paiknevatest sumpkalakasvandustest. Sump on suur hõredasilmalisest võrgust kott, mis on kinnitatud veekogu põhja ankurdatud ujuvale raamile (foto 5). Tänapäeval on kõige levinumad rõngakujulised, umbes 30 cm läbimõõduga plasttorust valmistatud sumpa kandvad ujukid. Sump kinnitatakse merepõhja betoonplokkide või metallankrutega. Ujuki küljes on teenindusplatvorm, millelt kala söödetakse ja kus müügiks minev kala sumbast välja võetakse. Kalakasvataja saab liikuda ka mööda ujukit ennast. Ujuki küljes on reeling, millele saab toetuda ja kuhu kinnitatakse kalade sumbast välja hüppamist takistav kattevõrk. Tavaliselt on sumpkalakasvanduses vaja kasutada akustilist hülgepeletit, sest need loomad võivad üritada sumpa tungida. Sumpade juures peab olema ka pidev valve, kaldast kaugel merel paiknevad sumbad on raskesti jälgitavad ja varguste oht suur. Kalad lastakse sumpa karjatuma, neid söödetakse pidevalt, sõnnik ja kasutamata sööt vajuvad läbi sumba võrgu veekogu põhja. Rangete keskkonnakaitse nõuete korral kasutatakse mujal maailmas ka umbsumpasid, mille põhja alla on paigutatud sõnnikupüüdmislehter, kust sõnnikujäägid pumbatakse utiliseerimiseks maale. Põhimõtteliselt on võimalikud uputatud sumbad, mis on ka pealt tihedalt kaetud ja lastakse täielikult vee alla. Sumpa teenindatakse (tuuakse sööta, söödetakse kala, viiakse ära müügiks välja võetud kala) ujuvalt purdelt, kui sump asub kalda lähedal, või paadist. Sumpade paigutamiseks sobivad kohad, kus on:


  • hea looduslik veevahetus (hoovus), mis kannab läbi sumbavõrgu põhja langeva sõnniku ja sööda jäägid ära ning toob juurde värsket vett,

  • piisav sügavus (üle 10 m),

  • soodus temperatuurirežiim (vesi ei soojene suvel liigselt ja jääkatte periood on lühike),

  • tagatud kaitstus tormide eest (paiknemine väinades, saarte varjus või lahtedes),

  • hea teenindatavus, ligipääsetavus ja valvatavus.

Sumba merre paigutamiseks sobiva koha otsimisel peab arvestama ka seda, et seal ei esineks vee õitsenguid (vetikate massilist kasvu, mis tekitab toksiliste ainete leviku või hapnikupuuduse ohu). Fjorditüüpi rannikutel nagu Norras või Tšiilis paiknevad sumbad mägede poolt tormide eest kaitstud sügavates, hoovuste poolt soolase ookeaniveega läbiuhutavates lahtedes ja väinades.

Soomes paigutatakse sumbad skääridesse – arvukate väikeste saarte vahel asuvatesse sügavatesse väinadesse. Eesti rannikumere madalad, eutroofsed saartevahelised merealad, samuti avatud madalaveelised rannad ei ole enamasti sumpkalakasvatuseks sobivad ja siin selle jaoks koha leidmine nõuab head mereolude tundmist.