VIKERFORELLIKASVATUS

Suurem osa tänapäeval kalakasvandustes peetavatest vikerforellidest pärineb ühest California piirkonnast. Californias alustati vikerforelli kasvatamisega 1870ndatel aastatel McCloudi jõe ääres Mount Shasta haudemajas. Üks tuntumaid aretatud forelliliine on Donaldsoni forell, mis 1982. a toodi ka Eestisse ja oli siin kaua kasutusel. Forellikasvatuse tehnoloogiat täiustatakse väga kiiresti ja intensiivseks kasvatamiseks on vaja sobivat tõumaterjali. Seepärast on neis maades, kus forellikasvatus on tähtis kalakasvatuse haru, käivitatud tõuaretusprogrammid.

Vikerforelli kasvatatakse ja turustatakse kahe põhimõtteliselt erineva tootena, 250– 400grammise valge või roosa lihaga portsjonforellina (pan size trout, table trout) ja eelistatult 2–3 kg kaaluva punase lihaga suure e lõheforellina (large trout, salmon trout, seoses sellega et peamiselt toodetakse suurt forelli meresumpades, öeldakse ekslikult ka sea trout). Portsjonforelli toodetakse ja tarbitakse rohkem Lõuna-Euroopas (Prantsusmaa, Itaalia, Türgi, Hispaania, Saksamaa), kus on väikese jõeforelli söömise traditsioon. Aga ka Taani ja Poola toodavad seda suures koguses ekspordiks Saksamaale jt Euroopa riikidesse, kus selle toote nõudlus ületab pakkumise. Lõheforelli kasvatatakse peamiselt Põhja-Euroopas (Norras, Soomes, Šotimaal, Taanis), kus suur roosa või punase lihaga lõhe on olnud traditsiooniline püügikala. Eestis kasvatati kuni 2006. aastani vaid suurt forelli, kuigi potentsiaalne turg portsjonforelli jaoks on olemas nii kodumaal kui teistes Euroopa Liidu riikides. Vikerforelli aastatoodang on FAO andmetel maailmas üle 490 000 tonni (joonis 1), Euroopas 300 000 tonni, millest üle 220 000 moodustab portsjonforell. Euroopa forellitoodangu väärtuseks hinnatakse 819 miljonit USD.



Joonis 1. Vikerforelli kasvatamise maht maailmas aastatel 1985–2009 võrrelduna lõhe kasvatamisega (FAO andmetel)




Joonis 2. Vikerforelli toodang aastatel 2000 - 2010 (Fao andmetel)