VIKERFORELLIKASVATUS

Söötmise korraldamisel on kalakasvatajale abiks söödafirma kataloogis sisalduvad infolehed, mis esitavad kõik olulisemad konkreetse söödamargi parameetrid ja selle sööda jaoks soovitusliku söötmistabeli. Joonisel 1 on näitena toodud Taani firma BioMar kaubakalasööda Aqualife 17 infoleht. Söödagraanulid on aeglaselt uppuvad, et kalad jõuaks need valdavalt ära süüa juba põhja vajumise ajal. Forell haarab intensiivselt eeskätt vette langenud sööta, osa põhja vajunud söödast aga kas kantakse veevooluga minema ja eemaldatakse koos sõnnikuga või vähem intensiivse veevahetuse puhul jääb sinna lagunema.Näited erinevatest vikerforelli söötmistabelitest siin.

Söödanorm esitatakse protsentides kala kehamassi kohta, st mitu kilogrammi söödetakse päevas 100 kilogrammi basseinis oleva kala elusmassi kohta. See oleneb vee temperatuurist ja hapnikusisaldusest, söödetavate kalade suurusest ja sööda koostisest. Temperatuurist sõltub kala ainevahetuse kiirus ja sööda omastamine. Sööda metaboliseerimiseks kulub kindel kogus hapnikku. Väiksemad kalad vajavad tihedamini ja võrreldes kehamassiga rohkem sööta. Optimaalsel temperatuuril ja normaalse veevahetuse korral on vastsete, maimude ja kaubakala ligikaudne söödatarve vastavalt 7%, 3–5% ja 0,6–1,4% kehamassist päevas, kuid üleminek nende klasside vahel on loomulikult sujuv. Söödatootjate kataloogides esitatavad tabelid on tavaliselt koostatud tootjamaa piirkondlikest iseärasustest lähtudes. Maadel, kus esmatähtis on kalakasvatusest tekkiva reostuskoormuse piiramine ja kalakasvandustele on kehtestatud maksimaalne lubatud sööda kasutamise kogus (näiteks Taanis), soovitatakse kasutada söötasid ja režiime, mille puhul ei ületata lubatud lämmastiku- ja fosforikoguste sattumist keskkonda. Vähem rangete keskkonnanõuetega maadel saab kalu sööta intensiivsemalt, seades eesmärgiks maksimaalse juurdekasvu. Iga söödamargi infolehel leiduv söötmistabel on vaid orienteerivaks juhendiks, mitte absoluutseks täitmiseks. Söötmisrežiim tuleb kohandada kala füsioloogilise seisundi ja keskkonnatingimustega. Kalakasvataja peab seda oma kogemuste alusel pidevalt aastaajast ja ilmastikust olenevalt muutma. Näiteks kevadel tõusva temperatuuri juures vajab kala tugevamat söötmist. Kuid tuleb ka arvestada, et talve jooksul on kala kohanenud jaheda hapnikurikka veega ja madala toitumisintensiivsusega, tema vere hapniku sidumise võime on madal ja söötmise järsk intensiivistamine kevadel võib tekitada organismis hapnikupuuduse. Suvel, forelli jaoks kriitilist piiri ületama kippuva temperatuuri ja hapnikupuuduse ohu korral on otstarbekas söötmist juba eelnevalt vähendada.

Joonis 1. Taani kalasööda tootja BioMar sööda Aqualife 17 infolehe näidis.