VIKERFORELLIKASVATUS

Söötmiskordade arv ja söödaportsjoni suurus on suuresti kogemuslikud. Söötmise meetodeid on kolm – käsitsi söötmine, programmeeritud söötmine ja ad libitum e isu järgi söötmine.

 

Väikeses kalakasvanduses võib kalu sööta käsitsi, visates sööda kühvliga kärust või ämbrist basseini. Kalakasvatajad annavadki tihti teatud koguse sööta käsitsi, et jälgida, kuidas kalad söödale reageerivad, kas nad haaravad seda aktiivselt ja kas sööt neile maitseb, ning hinnata rakendatava söötmisrežiimi õigsust. Kuid suure tootmismahu korral ei jõuta kogu kasvanduse kalu nii sööta. Seetõttu kasutatakse söötmisautomaate, mille konstruktsioone on maailmas välja töötatud palju.

 

Programmeeritavad söötjad (foto 1) töötavad kas mehaanilise või elektroonilise kella alusel. Lihtsamad programmid kindlustavad kindlatel kellaaegadel määratud koguse sööda basseini andmise. Keerulisemad, arvuti poolt juhitavad programmid võimaldavad arvesse võtta kala massi, tihedust, vee temperatuuri, hapnikusisaldust jt parameetreid. Kasutatakse ka veealuseid sensoreid ja kaameraid, mis võimaldavad reguleerida söötmist vastavalt kala toitumise intensiivsusele. Vajaliku söödakoguse vette puistamise kindlustab elektrimootoriga käivitatav liikuv mehhanism (lint, ketas, tigu) või suruõhupuhur. Kasutatakse ka söötmisroboteid, kus kalabasseinide kohal relssidel liikuv ja arvuti poolt juhitav mehhanism annab igasse basseini ettenähtud ajal programmile vastava koguse sööta. Suurtes sumpades ja basseinides on otstarbekas kasutada puhuriga söötjaid, mis hajutavad sööda võimalikult laiali, et suurem hulk kalu pääseks korraga sööma.

 

Isu järgi söötmise kindlustavad pendelsöötjad (foto 2).  Vee kohal paiknevast söödapunkrist ulatub vette varras, mille otsas on kuul või ketas. Kui kala veealust pendli otsa liigutab, avaneb ülal klapp ja laseb teatud koguse sööta basseini. Kala võib seega valida ise söömise aja ja saadava söödakoguse. Klapi reguleerimise abil saab määrata korraga kalale antava söödakoguse. Kalakasvatajate pikaajaline kogemus on näidanud, et kummalgi söödaautomaatidest pole põhimõttelisi eeliseid.


 

Foto 1. Automaatsöötjad Äntu kalakasvanduses. Foto A. Kruusamägi

 

Foto 2. Pendelsöötjad Härjanurme kalakasvanduses. Foto T.Paaver


Foto 3. Ventilaatoriga sööta paiskav söötja.Foto T.Paaver

Kalade toitumiskäitumine on keeruline ja sõltub tugevasti keskkonnatingimustest (temperatuurist ja hapnikusisaldusest) ning kala füsioloogilisest seisundist. Üks toitumise aega ja intensiivsust määrav tegur tundub olevat valgus. Looduslikul temperatuuri- ja valgusrežiimil toitub kala nagu looduseski eeskätt hommiku- ja õhtutundidel. Eestis, kus päeva pikkus aasta vältel oluliselt muutub, tuleb seda söötmisaja ja söötmise kordade arvu määramisel arvesse võtta. Kuid meil kaasneb valge aja lühenemisega ka kiire temperatuurilangus ja kalade söödavajaduse vähenemine. Meist põhja pool (Põhja-Norras), kus talvel on päevad veel lühemad, kasutatakse söötmisaja pikendamiseks ja seega kala kasvu intensiivistamiseks kunstvalgustust.