VIKERFORELLIKASVATUS

Kalakasvatuse algaegadel söödeti forelle odava toore kalaga või pasta- e märg söödaga, mis valmistati läbi hakklihamasina lastud väheväärtuslikust kalast, kalaõlist, tapajäätmetest ja jahust. Tänapäeval on kasutusel ekstrudeeritud kuivsöödad. Kuivsööta turustatakse kindla suurusega graanulitena, mis on pakitud kottidesse. Kuivsöödaga saadakse tööjõukulu kokkuhoiu, kala juurdekasvu, kvaliteedi ja keskkonnakaitse suhtes nii palju paremad tulemused, et see kompenseerib toore kala või pastasööda odavuse. Pastaga söötmise puhul on töökulu suur, aga hügieen puudulik, sest sööt ja selle komponendid riknevad kiiresti. Keskkonda satub palju orgaanilist reostust, sest suur osa söödast jääb kasutamata – pastat ahmiv kala pudistab seda suures koguses vette. On isegi oht, et kalad saavad toorest söödakalast parasiite või haigusi. Toore räime söötmine võib põhjustada B1-vitamiini vaegust, mis näiteks suguküpsetel lõhedel avaldub M74 sündroomina. Eesti mageveekalades esineb inimest nakatava laiussi Diphyllobothrium latum plerotserkoide, mis võivad toore kalaga söötmisel forellidesse edasi kanduda.

 

Meil kasutatakse praegu vaid imporditud forellisööta. Eesti turul domineerib suurte Taani söödatehaste BioMar ja Aller Aqua toodang, millega konkureerib vaid Soome Rehu-Raisio sööt. Meie kalakasvatuse praeguse väikese tootmismahu juures ei ole otstarbekas siia kalasöödatehast rajada. Suured firmad toodavad sööta odavamalt ja kvaliteetsemalt. Kuigi kõigi suurtootjate söödad on kahtlemata kvaliteetsed, on igal kalakasvatajal soovitav kasutada kas või ajutiselt kõrvuti kahe firma sööta ja leida oma kasvatustingimustele sobivaimad.