VIKERFORELLIKASVATUS

Forellisööt valmistatakse ekstrudeerimise meetodil valdavalt kalajahust (60%), millele lisatakse kalaõli (20%), taimseid jahusid (soja-6%, nisu-12%) ja lisandeid (2%) – mineraalaineid ja vitamiine sisaldavaid premikseid, gluteeni, punaseid pigmente, immunostimulantide segusid (Biofocus, Ergosan) ja haiguste raviks mõeldud erisöötadesse ka ravimeid, näiteks antibiootikume. Sööt on väga kontsentreeritud, tema veesisaldus on umbes 8%.

 

Põhja-Euroopas, sh Eestis, nõuavad tarbijad, et suurte lõhelaste liha peab olema erepunane. Seepärast on tähtsad söödalisandid karotinoidid e punased pigmendid. Karotinoidid, mida kasutatakse lõhelaste söötades, on astaksantiin ja kantaksantiin. Astaksantiin on sama värvaine, mis teeb punaseks keedetud jõevähi kooriku. Teda sisaldub ka teistes vähilistes. Looduses saavad lõhelased seda värvainet vähilistest või vähilisi söönud kaladest toitudes. Kalakasvatuses sööda kaudu kalalihale värvi andmiseks kasutatav astaksantiin on looduslikes vähilistes sisalduva aine sünteetiline analoog. Kantaksantiin on veidi kollakama tooniga värvaine, mida kasutatakse kallima astaksantiini asendajana. Värvained ise on maitsetud ja lõhnatud. Nad ei lisa kala kui toiduaine kvaliteedile midagi peale välimuse. Lõhelastele endile on punased pigmendid ainevahetuses, eeskätt loote arenguks vajalikud. Kaubakala söödas on astaksantiini 40–50 mg/kg. Pigmenti sisaldavat sööta antakse kaladele vähemalt poolteist aastat enne kaubastamist, et liha omandaks piisavalt punase värvuse. Lõhelaste liha punase värvuse hindamiseks kasutatakse sünteetilist värvainet tootva ettevõtte Roche kaarti või lehvikut. Sellega mõõtmine eeldab ühtlustatud tingimusi, eriti valgustust. Kalafilee või kala ristlõigu värvivarjundid sõltuvad tugevasti valguse koostisest ja langemisnurgast. Parim meetod etaloniga värvust määrata on teha seda otseses päevavalguses. Lehvikukujulise värvietaloni jaotused on 20–34 palli, filee punasusega alla 20 lehviku palli jätab tarbijale liiga kahvatu mulje.

 

Kõigi suurte söödatootjate tootevalikus on olemas üsna sarnase koostise ja osakeste suurusega söödaklassid noor-, kauba- ja sugukaladele ning neil on eraldi söödamargid intensiivkasvatuse või keskkonnasäästliku tootmise jaoks. Erineva suurusega kalade tarvis turustatakse sööta neile sobiva suurusega osakestena, mida iseloomustatakse söödaosakese läbimõõdu kaudu. Üldiselt jaguneb sööt vastsete söömaõpetamiseks ja noorkala söötmiseks kasutatavaks puruks ja graanuliteks (pellets). Vastsete söömaõpetamiseks ja väikeste maimude söötmiseks kasutatavat peeneteralist sööta nimetatakse startersöödaks, suuremate kalade söötmiseks kasutatavat sööta kasvusöödaks.

 

Starter-, noorkala- ja kaubakalasööt erinevad peale osakeste suuruse oluliselt ka koostise poolest. Vastsed ja noorkalad vajavad rohkem valku, kaubakala aga enam energiat ja seetõttu on nende söödas rasvade osakaal suurem. Vastsetele antav startersööt sisaldab 53% valku, 14% rasva ja 7% sahhariide. Startersööda kogu energiasisaldus on 20 MJ/kg, metaboliseeruvat energiat on selles 15–20 MJ/kg. Kaubakala sööt on rasvarikkam ja valguvaesem, sisaldades 45% valku, 30% rasva, 12% sahhariide, energiasisaldus on 24 MJ/kg, metaboliseeruva energia sisaldus 19–21 MJ/kg. Eriti intensiivse kasvu jaoks mõeldud söödad võivad sisaldada ka üle 35% rasva ja üle 25 MJ/kg energiat.


Keskkonnakaitselistest näitajatest on tähtsaim Fosfori (P) sisaldus - 0,9-1,0 %.