VIKERFORELLIKASVATUS

Viljakus tähendab üldmõistena sugukaladelt saadavate sugurakkude arvu. Järglaste, kalakasvatuse puhul seega toodetavate kalade arvu määrab emaskaladelt saadavate marjaterade arv. Seepärast pööratakse kalakasvatuses peatähelepanu selle näitaja hindamisele. Niisa kvaliteeti hinnatakse tavaliselt vaid spermatosoidide liikumisaktiivsuse ja liikumise aja järgi mikroskoobi abil. Emaskalade viljakust iseloomustatakse kas absoluutse (emaskala munasarjas olevate küpsete marjaterade arv) või suhtelise (küpsete marjaterade arv emaskala massiühiku kohta) viljakuse kaudu. Absoluutne viljakus oleneb tugevasti kala suurusest – suuremal kalal on harilikult rohkem marjateri. Seetõttu aitab just suhtelise viljakuse teadmine arvestada, kui palju marjateri võib saada erineva suurusega kaladest koosnevalt sugukarjalt. Samal ajal mõjutab iga kala viljakust ka marjaterade suurus ja kala vanus. Noorematel kaladel on tavaliselt vähem marjateri ja need on väiksemad. Väga vanadel sugukaladel hakkab absoluutne viljakus jällegi langema. Kalakasvatuse praktikas tuleb aga arvestada tarbeviljakust (actual fecundity), s.o emaskalalt marja lüpsmisel tegelikult kätte saadud marjaterade arvu. Kõiki marjateri ei õnnestu tavaliselt emaskalast välja lüpsta ja seetõttu erineb tarbeviljakus absoluutsest. Vikerforellil nagu teistelgi lõhelastel on marjaterad suured. Paisumata marjatera diameeter on umbes 5,0 mm, mass 80 mg. Esmaskudejatel on mari väiksem, kaaludes isegi vaid 40 mg. Lõhelaste suurte marjaterade puhul on praktiline arvestada suhtelist viljakust marjaterade arvuna emaskala massi 1 kg kohta. Suure viljakusega kaladel (karpkalalased, lestlased) arvestatakse seda marjaterade arvuna kala massi 1 g kohta. Vikerforelli suhteline tarbeviljakus on 1300–2000 marjatera emaskala massi 1 kg kohta (Eestis väga ligikaudu arvestades tavaliselt 1500). Absoluutne tarbeviljakus sõltub tugevasti sugukalade suurusest, olles 3000–20 000. Sel ajal kui Eestis veel forelli paljundati, oli see keskeltläbi 5500–6000.