VIKERFORELLIKASVATUS

Noorkalade tootmisega tegelevas kalakasvanduses peetakse suguküpseid kalu e kalade sugukarja. Vikerforellide optimaalne paljunemisiga on vanuses 4–6 aastat ja seepärast tuleb sugukalu tihti välja vahetada. Nende asendamiseks kasvatatavaid, veel mitte päriselt küpseid kalu nimetakse asenduskaladeks (vananenud kirjanduses ka remontkaladeks). Eestis peeti 1980ndatel suuri, kuni 10 kg raskusi ja 12 aastat vanu sugukalu. Majanduslikult ei pruugi suurte sugukalade pidamine olla otstarbekas. Suur emane sugukala annab küll palju marja, ent tema ülalpidamine on kallis. Veel vähem on õigustatud vanade isaskalade pidamine.

 

Emaste forellide viljakust (Eestis on see tavaliselt 5000–8000 marjatera) teades saab arvutada, kui palju on vaja pidada emaskalu soovitud koguse noorkalade tootmiseks. Madala viljakuse tõttu on iga emase forelli järglaste arv väike ja seetõttu peab sugukari olema arvukas. Igal aastal peaks asenduskalade arvelt uuendama 25% sugukarjast. Emaste ja isaste arvuline suhe sugukarjas võiks olla 3 : 1. Isaseid läheb vaja vähem, sest ühe isase kala niisast piisab paljude emaskalade marja viljastamiseks ja pealegi saab isastelt kudemisaja vältel niiska mitu korda. Kuid geneetiliselt pole see soovitatav, sest toob kaasa inbriidingu suurenemise.

 

Forelli sugulist küpsemist ja kudemisaega mõjutavad mitmed tegurid: pärilikkus, valgusrežiim, temperatuur, toitumine jt. Forelliliinidel võib olla pärilik eelsoodumus kevadel või sügisel kudemiseks. Valgusrežiimi ja temperatuuri muutmisega saab kudemisaega nihutada, selleks et saada marja varakult. Esimese aasta kasvuperiood on seetõttu pikem ja toodangu turustamise aeg hajutatum. Forelli saab panna kudema isegi kaks korda aastas, kui pidada teda kalakasvatushoones kunstvalguses, mille valguse ja pimeduse perioodid on reguleeritud nii, et kalal tekib mulje tegelikus ööpäevas kahe päeva möödumisest. Vältida tuleb marja üleküpsemist. Üleküpsenud mari on hele, rohke ovariaalvedeliku tõttu vesine, selle viljastusprotsent ja ellujäämus on madal. Esimest korda kudevatel kaladel on mari tavaliselt väikeseteraline ja võib olla ebaühtlase suurusega. Heas kalakasvatusettevõttes esmaskudejate emaste marja noorkala tootmiseks isegi ei kasutata. Sellest võib teha kaaviari.

Kudemisajal on sugukalade sugu väliselt eristatav - isaste nahk tumeneb, punast värvi on rohkem, pea on suurem ja lõuad konksus (Joonis 1). Emastel on marja küpsedes kõht ümar ja pehme, lõpuks liigub marjakogus kõhuõõnes vabalt.


Joonis 1. Suguküpse isase (pildil ülemine) ja emase forelli välimus.