VIKERFORELLIKASVATUS

Forellikasvatuses kasutatakse marja kuivviljastamise meetodit (joonis 1). Marjaterad ja niisas sisalduvad spermatosoidid on enne veega kokkupuutumist inaktiivsed. Kalast kuivalt (marja puhul koos teatud koguse ovariaalvedelikuga) puhastesse plast- või emailnõudesse lüpstud marja ja niiska saab säilitada jahedas (0–2 °C temperatuuril) ja kuivamise eest kaitstuna eluvõimelisena rohkem kui 24 tundi. Kui niisk on lüpstud hermeetiliselt suletavatesse 100–200 ml kilekottidesse (nn minigripid), mis täidetakse hapnikuga, võib see 0 °C lähedasel temperatuuril säilida elu- ja viljastamisvõimelisena mitu päeva. Sarnaselt imetajate spermaga saab kalade niiska säilitada ka väga pikka aega sügavkülmutatuna. Norras ja Soomes on lõhelaste niisa sügavkülmutamise tehnoloogia kasutusel, Eestis praegu seda ei rakendata.


Joonis 1. Lõhelaste marja viljastamine

 

Viljastamiseks lisatakse marjale väike kogus niiska (20 ml 3–4 liitri marja kohta). Kuigi ühe isase kala niisast piisaks paljude emaste marja viljastamiseks, kasutatakse enamasti mitme isase niiska, et kindlustada võimalikult paljude marjaterade viljastamine, juhul kui mõne isaskala niisa viljastusvõime on väike. Mari ja niisk segatakse ja hoitakse ootel 2–3 minutit. Siis lisatakse vesi, segatakse marja taas ettevaatlikult ja hoitakse seda vee all rahus kuni 10 minutit. Vesi aktiveerib munarakud ja spermatosoidid. Viimased liiguvad seejärel aktiivselt ja on viljastamisvõimelised ligikaudu minuti vältel. Häid tulemusi annab vee asemel ovariaalvedelikuga sarnase kontsentratsiooniga füsioloogilise lahuse (0,6% NaCl ja 0,02% CaCl2) kasutamine marja ja niisa segamiseks ning aktiveerimiseks, sest selles püsivad spermatosoidid kauem liikumisvõimelistena. Seejärel loputatakse puhta veega niisk ja ovariaalvedelik või füsioloogiline lahus ära. Viljastatud mari jäetakse paisuma. Marjaterad tõmbavad vett sisse, nende mõõtmed suurenevad kuni 40% ja nad kõvenevad. See võtab aega 3–4 tundi.

 

Viljastatud mari paigutatakse hautamiseks e inkubeerimiseks haudeaparaatidesse. Need võivad olla konstruktsioonilt väga erinevad, kuid vee läbivoolu suuna järgi jagunevad nad horisontaalseteks ja vertikaalseteks. Horisontaalses haudeaparaadis paikneb mari õhukese (2–3 marjatera paksuse) kihina haudekastide võrejal põhjal, millest tõuseb läbi puhas hapnikurikas vesi (joonis 2). Haudekastid on paigutatud pikkadesse plastrennidesse üksteise taha ja tervest rennist voolab seega vesi läbi horisontaalselt. Vertikaalsest haudeaparaadist voolab vesi läbi kas ülalt alla või alt üles. Vertikaalsetes kihilistes aparaatides laotatakse mari õhukese kihina püstistes seadmetes üksteise peal olevatele ümmargustele või nelinurksetele restidele (raamidele). Kui kalakasvandusel on marja hautamiseks vett vähe, saab kasutada ka nõrghautamist. Vertikaalse haudeaparaadi ülemine raam jäetakse tühjaks ja sinna lastud vesi tilgub alla, kattes alumistel restidel olevad marjaterad õhukese kihina. Marjatera kattev veekiht rikastub kergesti õhuhapnikuga ja seetõttu on marjaterad ühtaegu hapnikuga hästi varustatud ja niisked. Kuid sellistest aparaatidest tuleb mari enne vastsete koorumist veekeskkonda üle viia. Forellimarja saab inkubeerida ka sarnaselt siia- või haugimarjaga vertikaalsetes pudelites, kus vesi tõuseb alt üles läbi paksu marjakihi. Marja hautamine toimub pimedas, sest loode on tundlik lühilainelise ultravioletse ja sinise valguse suhtes.

 

Joonis 2. Lõhelaste marja horisontaalse haudeaparaadi konstruktsioon