VIKERFORELLIKASVATUS

Koorumine toimub 300–370 kraadpäeva pärast viljastamist. Eelvastsed purustavad marjatera kesta sabalöökidega. Algul ei meenuta forelli eelvastsed täiskasvanud kala. Nende kõhu all on rebukott, eraldi uimede asemel on keha ümbritsev läbipaistev ja kiirteta uimekurd, suu ja lõualuud ei ole lõplikult välja kujunenud ja toidu haaramiseks sobivad. Koorumisjärgne areng jaguneb eelvastse- (rebukott on imendumata) ja vastse- (vabalt ujuv, väljakujunemata uimede ja soomusteta kala) perioodiks, kuid kalakasvatajad ühendavad need igapäevakeeles vastse nimetuse alla. Marjaterast koorunud rebukotiga eelvastsed on esialgu väheliikuvad ja lebavad haudeaparaadi põhjal. Nad toituvad endogeenselt – rebukotis olevatest toitainetest. 500 kraadpäeva pärast viljastamist, kui suurem osa rebukotist on imendunud, muutuvad vastsed aktiivseks ja algab nn üles ujumine. Vastsed tõusevad aeg-ajalt pinnale ja haaravad suutäie õhku, et täita ujupõit. Seejärel hakkavad nad normaalselt ujuma (foto 1) ja lähevad üle välistoidule, sest rebukoti tagavarad on ammendatud ja suu välja kujunenud. Kalakasvanduses tuleb neid õpetada inimese poolt antavat sööta sööma. Söömaõpetamine toimub startersöödaga, mida jagatakse käsitsi või söötmisautomaatide abil. Söötmine peab sel ajal olema peaaegu pidev. Harva kasutatakse söömaõpetamiseks ka söötmisalustele määritavaid pastasid, mis sisaldavad peenestatud munakollast, loomapõrna jt komponente. Kadu paljundamise käigus marjateradest vabalt ujuvate ja toituvate vastseteni ei tohiks ületada 30%. Soomuskatte väljakujunemisest alates on tegemist kalamaimudega ja paljundamise etapi võib lugeda lõppenuks.

 

Foto 1. Vikerforelli maimud hautamisrennis söömaõpetamise ajal. Foto T.Paaver