VIKERFORELLIKASVATUS

Tasuva tootmise ja toodangu kvaliteedi kindlustavad heas korras veevarustus, kalade ainevahetusjääkide kiire eemaldamine ja bioturvalisuse nõuete järgimine. Noorkalade ja kaubakala kasvatamine erinevad paljudes detailides, mis on seotud rajatiste suurusega, kuid tehnoloogia põhimõtted on samad.

 

Kindlustatud peab olema pidev värske vee läbivool. Sisse- ja väljavoolurestid tuleb hoida vabad, kindlustamaks maksimaalse vee läbivoolu. Looduslikust veekogust vett saavates kalakasvandustes ummistuvad restid puulehtedega või vetikate pealiskasvuga ja vee läbilaskvus väheneb. Basseinide aeglasema veevooluga piirkondadesse kogunevad sõnnikujäägid ja bakteritest ning vetikatest moodustuv pealiskasv tuleb eemaldada. See on substraadiks haigusttekitavatele bakteritele ja halvendab veevarustust. Seetõttu tuleb basseine pidevalt puhastada. Ka torustikke peab kontrollima, sest on teada paradoksaalseid juhtumeid, kus torusid on ummistanud ja veevoolu seisanud konnad, kes sügiseti otsivad talvitamiskohta, või torusse pugenud angerjad.

 

Intensiivse tootmise korral on hädavajalik häiresüsteem, mis automaatselt teavitab kalakasvatajat veevoolu katkemisest. Eriti käib see pumbataval veel töötava või suletud veekasutusega süsteemi kohta, kuid avariisid võib juhtuda ka isevoolusüsteemides. Eesti kalakasvandused paiknevad enamasti kaugetes maakohtades, kus tormide ja lumesaju tõttu ning muudel põhjustel esineb sageli elektrikatkestusi. Pumbatavast veest oleneval kalakasvandusel peab seetõttu olema töökorras diiselgeneraator juhuks, kui elektrivarustus katkeb, ja alarmisüsteem, mis annab teada vee läbivoolu peatumisest.

 

Palju abi on puhta hapniku vette pihustamise seadmetest. Lisaks sellele, et puhta hapniku lisamine veele võimaldab suurendada kalade tihedust basseinis ja tõsta söötmise intensiivsust, võimaldab see hädaolukorras ka päästa veevoolu katkemisel hapnikupuudusse jäänud kala. Looduslikus vees esineb suuri ööpäevaringseid hapnikukõikumisi. Suve lõpul pimedatel öödel kasutavad vetikad hapnikku hingamiseks, mitte ei tooda seda. Vesi on sel ajal soe ja kalade hapnikuvajadus kiire ainevahetuse tõttu suur. Soojas vees lahustub ka vähem hapnikku kui külmas. Seetõttu on hapnikupuuduse oht sel perioodil suur. Sel juhul aitab hapniku lisamine säilitada kalade normaalset füsioloogilist seisundit ja hoida optimaalset söötmisrežiimi. Vee rikastamiseks puhta hapnikuga kasutatakse plastust või roostevabast terasest hapnikukoonuseid (foto 2). Koonuse sisemusse lastakse rõhu all olevat puhast hapnikku ja ülalt voolab sisse vesi. Mööda koonuse siseseinu ülalt alla valguv vesi rikastub hapnikuga ja juhitakse basseinidesse. Hapnikku saab pihustada vette ka difuusorite abil.

 

Foto 2. Vee rikastamiseks hapnikuga kasutatakse hapnikukoonuseid

(paremal). Vasakul on hapnikuballoon. Foto A. Kruusamägi