VIKERFORELLIKASVATUS

Olulisimad tootmistingimuste näitajad on kalade asustustihedus ja veevahetuse kiirus. Asustustihedus (kui palju kalu mingi tiigipinna või basseini mahuühiku kohta kalakasvanduses peetakse) sõltub vee hapnikusisaldusest, temperatuurist ja kalade suurusest. Vesi on kalade elukeskkond, mis toob nendeni ainevahetuseks vajaliku hapniku ja kannab ära mürgised ainevahetusjäägid, eeskätt süsihappegaasi ja ammooniumühendid. Veetemperatuur määrab kala kui kõigusoojase organismi ainevahetuse kiiruse, sealtkaudu ka söödavajaduse ja selle omastamiseks kuluva hapnikukoguse. Vee läbivool peab olema ka piisavalt kiire, vähemalt 5 cm/sek, et kanda ära põhja vajuv kalasõnnik. Noorkalu saab samas veekoguses pidada arvult rohkem, kaalult vähem kui suuri kalu.

 

Ligikaudsed kaubakala asustustihedused piisava vee läbivoolu juures:   tiigid – väga vananenud tehnoloogiaga 2-5 kg/m2 kohta. Kiirvoolu kanalid – 5-30 kg/m2 kohta, sumbad 30-40 kg/m3 , läbivoolubasseinid  - 25-50 kg/m3 kohta.  Tegelikult võib hea hapnikureziimi ja kvaliteetse sööda puhul ulatuda tihedus üle 100 kg/m3. Optimaalse tiheduse ületamisel kala kasv väheneb, oluliselt väiksema tiheduse korral ei kasutata tootmise võimalusi ära. Traditsioonilses kasvanduses vee läbivoolu korral  25 l/sek. võib basseinis 15 kraadi juures näiteks hoida 15-30 kg/m3 kaubakala suuruses vikerforelli.

 

Intensiivse veevahetusega basseinides ja retsirkulatsioonisüsteemides, kus vett rikastatakse hapnikuga, võib kalade tihedus olla üle 100 kg/m3. Loomulikult pole kalakasvataja eesmärgiks maksimaalse tiheduse saavutamine. Peamine on tagada tihedus, mille juures kala juurdekasv e massi-iive on suurim ja söödakasutus optimaalne. Optimaalse tiheduse ületamisel ei jätku sööda metaboliseerimiseks hapnikku, ainevahetusjääkide sisaldus vees suureneb ja kalad kannatavad stressi all, juurdekasv väheneb ning suureneb haigestumise oht. Oluliselt väiksema tiheduse korral ei kasutata rajatiste potentsiaalset tootmisvõimsust ära. Kalade tiheduse ja söötmise intensiivsuse ülempiiri määrab sissevoolava vee hapnikusisaldus. Toituv kala tarvitab sööda metaboliseerimiseks vees sisalduva hapniku ära ja hapnikusisaldus väheneb basseinis sissevoolust väljavoolu poole kiiresti. Väljavoolus ei tohiks hapnikusisaldus langeda alla 7 mg/l.